Räpane Vihm

Maa on nii suur.
Maa on nii suur ja meie nii väiksed ta peal.
Väiksed, kuid kurjad ja hoolimatud.
Kuhu ka iial ei astuks, kõik elav
närbub ja laguneb, sureb me jalge all.

Räpane vihm sajab kord alla ja
pühib me lootused, puhastab Maa
neist, kellega elada enam ei saa.
A-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-
a-a-a-a-a-a-a-a-a-aa.

Ma endalt küsin:
miks on küll nõnda, mida ma ometi tegin?
Maa peal ma kõnnin kui libedal jääl.
Taevaste vägede värisev hääl
väärab mind teelt.

Räpane vihm on meie sõber,
ta päästab meid suurima vaenlase käest,
ta koristab meid meie eneste eest.
A-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-
a-a-a-a-a-a-a-a-a-aa.

Vihm on nii hea,
ta puhastab mõtteist mu pea.
Peseb mind ära, et järgi ei jää must vist
keha, ei hinge, ei andekspalumist.
Peseb meid kõiki, elukaid, ära.
Meid, meid! Ära, ära!

Räpane vihm, taevane nektar,
desinfitseerib siis meie planeedi,
et kunagi keegi siin elada saaks.
Meie need siiski ei ole, vaid teised,
kes hoolivad elust ja hoolivad Maast.