Nimeta Haud

Ta langes siin varasel tunnil
viimase ohke kaasa viis tuul
Ei otsitud teda, see oli vaid
üksikult ekslev juhuslik kuul

Imestav "miks?" tardunud palgel,
mis kahvatu koidupäikese kullas
Pooleli sigarett jäi ja su elutee
viimane puhkepaik võõramaa mullas

Veel õhtul terviseid sooje
välipostiga saatsid sa teele
Tõotasid vanemail, armsamail neiul
pea naaseda isade maale

...julm kägu otsustas teisiti
öösel, kui uinusid, kukkus sul` saatuse
Raba veerel lihtne rist kääpal
lõpetab viimase vaatuse