Elutu Olevik

Istudes pimedas küünalde valgel
Nautides öö lähedust
Mõeldes aegadest, mis iial ei pöördu
Mälestustest, mis eales tuhmu
Üksinda olles kustutan leegi
Rahu tuleb aeglaselt silmesse
Aeg jääb seisma, olevik kaob
Ning teekond algab peagi teispoolsusse
Oles iseenda saatuse valind
Astudes tundmatule rajale
Ehk leian nüüd hingerahu
Depersioon ängistab mind